Mulle meeldis bussiga pikki vähemaid sõita . Siis sai omi mõtteid mõelda , omaette isegi muiata . kui kujutasin endale midagi naljakat ette . Vahemaa tundus üüratult pikk ja teinekord sõitsin eikuhugi
. Reis bussiga oli nagu viibimine oma maailmas ,mis eksisteeris ainult mulle . Ei mäletagi kas ma mõtlesin nendel pöördumatutel aegadel ka kellestki ,kellestki heast ,ilusast ja armsast ,kellestki kellega olla seal eikuskil. Nüüd kuhugi on kadunud need kõik need sõbrad - kas lasin neil niisama lihtsalt minna või võttis keegi nad minult .
Äratus oli julm - naerge või nutke